Shari Franke "The House of My Mother: A Daughter's Quest for Freedom"

30. augustil 2023. aastal tuli ühe Utah's asuva maja ukse taha näljutatud ning väärkoheldud 12 aastane poiss. Ta oli kodust põgenenud ning palus naabril end politseijaoskonda viia. Lapse ema oli endise, miljonite jälgijatega Youtube'i kanali "8 Passangers" algataja ja eestvedaja, Ruby Franke. Politsei arreteeris Franke ning ta sõbranna Jodi Hildebrandi. 

Pärast Ruby-Jodi vahi alla võtmist olid kõik meediakanalid seda skandaalset uudist täis. Kuidas on võimalik, et pealtnäha ideaalses, sügavalt usklikus perekonnas esineb nii jõhkrat väärkohtlemist ning keegi ei teinud midagi? Kus oli isa või teised lähisugulased? Kuidas keegi ei näinud, mis toimub?

Raamatu autor Shari on Ruby kuuest lapsest vanim ning eelpool kirjeldatud sündmuste ajaks oli ta oma perest täielikult isoleeritud. Vend Chad ning isa Kevin olid samuti kodust välja tõugatud. Neil kolmel oli keelatud omavahel suhelda. 

Minu jaoks seisneb raamatu väärtus eelkõige selles, et Shari avab meile populaarse perekanali (pean siin silmas neid Youtube/Tik-Toki kanaleid, milles lapsed on aktiivsed osalised) telgitaguseid. Kuigi vaatajale tundub kõik ideaalsena, siis tegelikult on see hoolikalt kujundatud fasaad. Seda õnnelikku "8 Passenger'i" perekonda polnud tegelikult mitte kunagi olemas. 

Ruby ei hoolinud laste privaatsusest ning pani miljonitele vaatamiseks üles isegi kõige piinlikumad seigad, sest see tõmbas tähelepanu, tõi vaatajaid ning kõrged vaatajanumbrid omakorda sponsoreid ja raha. Samal ajal muutus ta tänu Jodile, laste suhtes üha rangemaks ning karmimaks ning seda oli ka videotest näha. Vaatajad olid mures ja viimaseks tilgaks oli see, kui Chad teatas, et ta pole juba üle poole aasta voodis maganud, sest ema oli selle ära keelanud.

Eelnevast tulenevalt ütleksin, et seda raamatut võiks iga perekanalit omav või luua plaaniv inimene lugeda, kuid kahtlen sügavalt, et nad seda teevad. Isegi Sheri tädid peavad oma Youtube'i kanaleid rõõmsalt edasi.

Raamatus on olulisel kohal ka mormonism, sest Franke perekond kuulus/kuulub sellesse usulahku. Kui see aspekt teid lähemalt huvitab, siis soovitan Youtubest üles otsida Alyssa Grenfelli kanali. Ta on endine mormoon ning analüüsib Ruby Franke juhtumit põhjalikult.

Mis seis on praegu? Ruby ja Jodi on vanglas ning kannavad teenitud karistust. Sheri, Chad ja Kevin püüavad oma eluga edasi minna. Ülejäänud neljast lapsest pole meedias palju juttu, Sheri ei maini neid ka kordagi nimepidi. Kes teada tahab, see leiab nad kindlasti kuskilt internetiavarustest üles, kuid jätame neile oma privaatsuse ning loodame, et nad sellest väärkohtlemisest üle saavad.

Ei olnud kerge lugemine.

pealkiri:  "The House of My Mother: A Daughter's Quest for Freedom"

autor: Franke, Shari

kirjastus: Gallery Books
lehekülgede arv: 320

ilmumisaasta: 2025

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Elie Wiesel "Night"

Elie Wieseli lugu raamatus "Öö" algab Sigheti linna juudi kogukonnas ja lõppeb Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrites. 

Kuidas sa hindad teise inimese elukogemustel kirjutatud õõvastavat lugu? Ei saagi. 

pealkiri: "Night" (kogumikust "The Night Triology"

autor: Wiesel, Elie

kirjastus: The Noonday Press
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 318

ilmumisaasta: 1994

eesti keeles: "Öö"
saksa keeles: "Die Nacht"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Judy Melinek, T. J. Mitchell "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the Making of a Medical Examiner"

Judy Melinek töötas New Yorgis kohtupatoloogina ja kirjutas (T.J. Mitchell on ta abikaasa ja testlugeja) oma kogemustest raamatu. 

"Working Stiff.." on nii kurb ja masendav kui ka naljakas ning selle võib tinglikult jagada kaheks osaks. Esimest poolt võib lugeda ilukirjandusena. Totrate surmajuhtumite puhul on kerge unustada, et need pole kirjaniku väljamõeldis, vaid tõestisündinud juhtumid, kellegile lähedased ja kallid inimesed. 

Teises osas võtab raamat väga traagilise pöörde, sest Dr. Melinek oli New Yorgis ka 9/11 tragöödia ajal. Ta kirjeldab, kuidas pärast õnnetust arstid haiglates kogunesid ja olid valmis ohvreid vastu võtma ja kiiresti abi andma, kuid kedagi ei tulnud... Ei olnud enam elujäänuid, keda aidata ja kohtupatoloogid võtsid asja üle. Melinek oli ohvrite identifitseerijaist ja läbi tema kirjelduste nägin seda tragöödiat hoopis teise nurga alt. Seda osa raamatust oli väga raske lugeda, sest kuigi tornide langemine oli mulle uudistest ja teleekraanilt tuttav, polnud ma kunagi lugenud kellegi kohapeal olnud kogemusi.

Mulle meeldis, oli huvitav raamat, aga igaühele küll ei soovitada ei julge.

 

pealkiri: "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the making of a Medical Examiner"
autor: Melinek, Judy; Mitchell T. J.
keel: inglise

kirjastus: Scribner
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 270
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1476727260
ISBN-13: 9781476727264

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

autor: Feldman, Deborah

keel: inglise

kirjastus: Simon Schuster

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2012

ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnang: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin kirjaniku mälestusi elust nõukogudeaegsel Sillamäel ja neid ma ka sain. Olles ise 1976. aasta väljalase, tuli palju nii tuttav ette kui ka üllatusena. Näiteks ei osanud ma arvata, et Sillamäel oli eestikeelne kool.
Tõrvatilgaks meepotis olid mõned kirjaniku liiga avameelsed meenutused, mille oleksin meelsasti lugemata jätnud. Saan aru, et autobiograafiliste raamatute puhul tekib alati küsimus, et kui palju ja kui ausalt kirjutada ning nö. täiesti alasti võtmist tuleb imetleda, kuid antud juhul oleksin eelistanud teatud mälestuste väljajätmist. Need ei andnud Sillamäe kui elukoha tutvustusele midagi juurde.
Lõppkokkuvõttes lugemist otseselt ei kahetse, aga ülivaimustuses ka polnud. 

pealkiri: "Sillamäe passioon"
autor: Hvostov, Andrei

keel: eesti

kirjastus: Petrone Print

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304
ilmumisaasta: 2011

ISBN-13: 9789949907687
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 

Marcelo Hernandez Castillo "Children of the Land"

Marcelo Hernandez Castillo tuli illegaalse immigrandina Mehhikost Ameerikasse juba väikese lapsena. Vanemate omavahelised suhted polnud head, isa oli äkkvihaga ning ema suhtes vägivaldne. Kui isa 2003. aastal Usast välja saadeti ning kümneaastase riiki sisenemise keelu sai, siis oli see perele omamoodi kergenduseks. Ema jäi lastega Usasse. Kui isa pärast keeluaja lõppu ikkagi tagasi tulla ei saanud, otsustas ema vaatamata laste vastuseisule, Mehhikosse abikaasa juurde kolida.
Mõnda aega tagasi vaatasin Netflixi pealt sarja "Living Undocumented", mis räägib illegaalsetest immigrantidest Usas ning sari koos raamatuga moodustas teineteist täiendava terviku. Nende inimeste ühiseks jooneks on hirm silma paista ja politsei tähelepanu äratada, näiteks ei ületa nad autoga sõites kunagi kiirust. Illegaalse staatuse saladuses hoidmise tähtsus, tehakse lastele juba maast-madalast selgeks. Castillo meenutab, et tal oli kergem tulevasega voodisse minna, kui talle oma dokumentide puudumisest rääkida. See nõudis seksist suuremat usaldust.  

Lugema hakates olin lihtsalt vaimustuses ning arvan, et see oleks nii ka jäänud, kui oleksin saanud raamatu ühe jutiga läbi lugeda. Kahjuks või õnneks pidin vahepeal magama minema ning järgmisel päeval puhanuna lõpetama. Siis olin ka juba rohkem kriitiline, sest sisukirjelduse järgi oodanuksin rohkem mälestusi lapse- ja noorukipõlvest, kuid neid oli liiga napilt. Suurem osa raamatust keskendub ta enda ja vanemate staatuse seaduslikuks muutmise püüdlustele. Kes on vähegi Ameerika immigratsiooni bürokraatiaga kokku puutunud, teavad, et see pole kerge protsess. Castillol endal "vedas" sest ta abiellus Usa kodanikuga ning sai seeläbi õiguse rohelist kaarti taodelda (Usa mittekodaniku residentsust tõestav dokument).
Epiloogis mainib ta, et on juba pool aastat kaine olnud, mis minu tõlgenduse järgi tähendab, et ta kirjutas raamatut alkoholiuimas ning järele mõeldes, tundusid mõned stseenid tõesti purjus pea sonimisena. Kuid, see raamat on kindlasti väärt lugemist, sest autor kirjutab enda isiklikest kogemustest ja teab, millest räägib. 

pealkiri: "Children of the Land"
autor: Castillo, Hernandez Marcelo

keel: inglise

kirjastus: Harper

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 0062825593
ISBN-13: 9780062825599
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Tara Westover "Educated"

Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud. Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.

Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  

Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.

Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.

Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 

Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 

Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 

Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 

Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 

Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 

Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 

"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 

Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"

autor: Westover, Tara

keel: inglise

kirjastus: Random House

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Michelle Obama "Becoming"

Kui Barack Obama 2008. aastal Usa presidendiks valiti, jäi see sündmus minu silmis suuresti tähelepanuta. Elasime tookord Saksamaal ning Ameerika presidendivalimised polnud nii olulised kui kohapeal toimuv.
Neli aastat hiljem olime juba Michiganis ja asjaga rohkem kursis. 2012. aasta valimispäeva õhtul olin ootusärevuses. Mitte, et mulle vastaskandidaat vastumeelne oleks olnud, kuid Obamad sümpatiseerisid mulle. Nad olid noored, haritud ja intelligentsed inimesed, kes jätsid teleekraanilt väga meeldiva mulje. Lootsin, et Barack Obama valitakse teiseks ametiajaks tagasi ja nii läkski.
Kuigi Michelle Obama mulle algusest peale meeldis, olin ta raamatust kuuldes veidi skeptiline. Kogemus näitab, et isegi sümpaatse inimese elulooraamat, võib olla haltuuramaiguline. Nii, et ettetellida ei julgenud, kuid lugeda tahtsin. End raamatukogus järjekorda pannes olin nimekirjas 230. ja läks mitu kuud aega enne kui järg minuni jõudis.
Michelle Obama kirjutab oma lapsepõlvest, isa kroonilisest haigusest, oma kohusetundest ning soovist edukaks saada. Ta on hariduselt jurist ning Princetoni ja Harvardi vilistlane. Loomulikult räägib ta ka eraelust - kohtumisest tulevase abikaasaga, pereloomise probleemidest ning nurisünnitusest, katsetest töötava emana karjääri ja pereelu ühendada.
Nende elu pöördepunktiks oli hetk, mil Barack Obama otsustas poliitikasse minna ning lõpuks kaheksa aastat Usa president oli. Muide, presidendi abikaasale pole tegelikult n.ö. ametijuhendit. Nii on iga esimese leedi oma valik, milliste teemade ja probleemidega ta tegeleda tahab (kui tahab).
Juba esimestest lehekülgedest peale olin ta kirjutamise stiilist meeldivalt üllatunud. Kui ta oleks tahtnud, siis oleks Obama saanud oma raamatut arveteklaarimiseks kasutada, kuid seda ta ei teinud. Kommentaarid negatiivse kohtlemise osas on enamasti ananüümsed, tuleb meelde vaid üks juhus, kus ta ühe ajakirjaniku nimeliselt välja toob. Kui ta üldse midagi halba valgusesse seab, siis on see poliitika üldiselt. Ta kirjutatust tuleb väga hästi välja, miks poliitikat räpaseks mänguks nimetatakse ning kui silmakirjalikke inimesi selles osaleb. Näiteks tahavad isegi suurimad halvustajad presidendiprouaga pilti teha, et seda siis hiljem uhkusega näidata. 

"Becoming" e.k "Minu lugu" oli väga huvitav lugemine, sest Michelle Obama lugu on tegelikult väga sarnane paljude teiste inimeste omadele. Jah, ta on elanud elu ja kohtunud inimestega, mis enamikele meist kättesaamatuks jääb, kuid samas on ta ka nii sarnane. Ta kogetud rõõmud ja mured on tuttavad.

pealkiri: "Becoming"

autor: Obama; Michelle

keel: inglise

kirjastus: Crown

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 426
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1524763136
ISBN-13: 9781524763138
  

eesti keeles: "Minu lugu"

saksa keeles: "Becoming. Meine Geschichte"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Svetlana Alexievich "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster"

1986. aastal toimus Ukraina väikses linnakeses tuumakatastroof, mille ulatus tollaste võimude poolt edukalt maha vaikiti. Ma ei tea kui paljud teist seda õnnetust mäletavad, kuid mina olin tollal 9 aastane ja mäletan, et midagi mainiti ning kõige elavamalt on meeles vaid see, et me ei tohtinud õnnetuse järgselt esimese vihma ajal õue minna. Pärast räägiti, et neil, kes seda ikkagi tegid, langesid juuksed maha. Hiljem oli sõna Tšernobõl ikka aegajalt inimeste huultel, kuid õnnetuse mõju ja täisõudust ei tajunud ma kuni selle raamatu lugemiseni. Raamat on üles ehitatud monoloogidena - sõna saavad nii haiged lapsed, mehed kaotanud naised, teadlased, kui kodudest välja aetud vanakesed ja paljud teised. See on nii valus-nii valus lugemine. Raskeid teemasid käsitlevaid raamatuid on teistele soovitada alati raske, sest sa tead, mida tulevased lugejad tunnevad, kuid see on hea raamat. Lugege, sest nende paljukannatanud inimeste hääli peab kuulma ja kuulama.   

Autor sai 2015. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

eesti keeles: "Tšernobõli palve"
saksa keeles: "Tchernobyl: Eine Chronik der Zukunft"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Hille Karm "Kui vanaema väike oli"

Raamatu koostaja kutsus ajakirja "Tiiu" lugejaid oma lapsepõlvemeenutusi kirja panema. Saabunud lugude põhjal pani ta kokku käesoleva "Kui vanaema väike oli", meenutajateks 50-80 aastased vanaemad.

Need on nostalgilised ja armsad lapsepõlvelood, mille võiks kokku võtta lausega: "Aeg möödub, aga lapsed jäävad ikka samaks, vahepeal teevad natuke pahandust, siis jälle mitte".

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed"

Raamatus on ülekaalus "imelood", sest rahva jaoks oli Laine ikkagi ravitseja, kuid autorid on lisanud ka "skeptikute" arvamused ning isegi Sirje Ojasalu vaatenurga. Kuigi edulood on ülekaalus, on mul hea meel, et nad sellise otsuse tegid, sest see annab lugejale põhjalikuma ülevaate ning võimaluse ise tõe üle otsustada.
Jättes ravimise osa kõrvale, siis jääb kokkukogutud lugudest mulje heasüdamlikust ja natuke krutskitega vanamemmest (miskipärast ei suuda ma teda noorena kujutleda), kes valis õiged abivajajad välja ning ei raisanud aega inimestele, kes teda kui mingit imelooma vaadata tahtsid ning haiget teesklesid.

Ma pole Kaika Lainega kunagi isiklikult kohtunud, kuid sarnaselt teistele eestlastele, olin temast loomulikult kuulnud. Seega olin oma arvamustes üsna tühi leht. Loetu põhjal arvan, et mulle oleks meeldinud temaga juttu ajada, ta oli tore inimene. Olgu muld Sulle kerge!

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Christoper Milne "Võlutud paigad"

Puhh on lahe raamat ja kui tahate selle taustaloost rohkem teada, siis on see raamat just teile.

Kas teadsite, et Christoper Robini tegelaskuju aluseks oli autori oma poeg? Nii isa kui ka poeg said aastakümnete jooksul tohutul hulgal kirju, milles raamatu ja selle tegelaste kohta küsiti. Vastuseks kõigile vastamata jäänud arupärimistele kirjutaski Christopher Milne raamatu "Võlutud paigad".

Christoper sündis 1920. aastal, Inglismaal, keskklassi perekonda. Ajastule omaselt olid kodus kokk, teenijad ja hoidja. Ta oli väiksest peale hoidja hoole all ja kohtus oma vanematega kolm korda päevas.

Oma ema kirjeldab ta eluvõõra inimesena, kellel oma seisusele kohaselt polnud õrna aimugi, kuidas teha kodutöid või hoolitseda imiku/lapse eest, kuid kulutas meelsasti iga päev pool tundi pojaga mängimiseks. Isa oli endassetõmbunud kirjanik, kes pojaga eriti palju aega ei veetnud, kuid seevastu pani lapse tegevused raamatusse kirja. Pojaga said nad lähedasemaks alles pärast hoidja lahkumist, kui Christopher oli 9. aastane. 

Raamatu teistest tegelastest kirjutas ta nii:

Puhh oli neist kõige vanem, ainult aasta minust noorem. Ta oli mu lahutamatu seltsiline. Nii nagu meid on kirjeldatud luuletuses "Meie kaks", nii see tegelikult ka oli. Igal lapsel on mõni lemmikmänguasi, igal ainsal lapsel seda enam. Minul oli Puhh. Vaevalt erines ta kuigivõrd lugematutest teistest kaisukarudest lugematute teiste laste süles. Aeg-ajalt tuli teda viia puhastaja kätte, aeg-ajalt tal kõrva kinni õmmelda, silma kinnitada või käppa parndada. 

Iiah oli samuti üks esimestest. Küllap hoidis ta nooruses pead uhkemalt püsti, kuid nendeks aegadeks, mil jutud sündisid, oli ta kael juba asendis, mida tunneme ning mis andis talle süngevõitu väljanägemise. Notsu oli kingitus üle tee naabriemandalt, kes nii tihti nägi meid hoidjaga mööda jalutamas. Need kolm olidki käepärast, kui lugudega algust tehti. Kui tekkis vajadus rohkemate tegelaste järele, mõeldi välja Öökull ja Jänes. Öökull oli alguses peale tõsine kuju ja selliseks ta jäigi. Jänes aga... Ma arvan, et alguses oli ta lihtsalt selle uru peremees, kuhu Puhh kinni jäi, kuid muutus lugude edenedes lihtsast uruelanikust ikka enam Jäneseks. Nii Kängi kui Tiiger tulid meile hiljem. Vanemad olid neid hoolega valinud, osalt muidugi selleks, et mulle rõõmu valmistada, kuid suuresti ka seda silmas pidades, missugust kirjanduslikku rolli tuleb neil mängida (Milne, Christoper "Võlutud paigad", lk. 81).

Mäletan, et kui lugesin seda raamatut aastaid tagasi esimest korda, siis tundus see kuidagi parem. Nüüd ütleksin, et ajastu kirjeldusena on see hea, kuid sündmustikus puudub järjepidevus, autor hüppab ajas ja sündmustes edasi ja tagasi ning kohati jääb asi natuke segaseks. Siiski oli väga huvitav lugeda autori meenutusi sellest, kuidas oli olla Puhhi raamatu Christopher, kuidas talle mõjus see, et isa kirjutatud raamatud ja seeläbi ka tema ülipopulaarseks sai. Ta kirjutab ausalt sellest, kui pettunud inimesed on, kui kuulevad, et ta isa moodi raamatuid ei kirjuta või oma mängukarust puudust ei tunne. Ta ei ütle seda kunagi otse, kuid ridade vahelt lugedes jääb mulje, et ta oleks eelistanud tavalise lapse/täiskasvanue elu.
Kuigi raamat on vana (originaal ilmus 1974. aastal), on see teema ju ka praegu päevakorral. Kas vanemad ikka teavad, millega nad riskivad kui oma lapsed nii "avalikuks" teevad?  

inglise keeles: "The Enchanted Places"
saksa keeles: pole ilmunud