No mida mõtleb inimene, kes pole pea pool aastat õmblusmasina taha istunud, kougib välja pea kümme aastat tagasi väljalõigatud tökid, ning usub, et õmbleb oma parima kaisuka. Aga mina just nii täna tegin. Pühkisin masinalt tolmu maha, raputasin karvased mõmmitükid liigsest lahtisest karvast ja asusin uljalt õmblema. Peab kohe ütlema, et lihtsalt unistades midagi head ei saavuta. Hambad ristis ajasin tükikesi kokku, vedades sõrmega lõike numbritel, et kõik esimesel korral õigetesse kohta saaks õmmeldud. Oli hirmus tegemine, kuid valmis ta lõpuks sain. Suures osas mehe positiivsel õhutusel. Päike piilus ka korraks pilve vahelt nagu kutsudes õue pildistama. Kui aga välja sai mindud, selgus, et fotokas on tühjaks saanud. Aga kõige kiuste mõne pildi sain ja isegi õigel ajal, sest see mõnus vihmavaling, mis hetkel kõrvu paitab ei meeldi kindlasti karvasele mõmmikule. Aga esialgsed klõpsud siis teile vaatamiseks. Võite julgelt oma arvamust avaldada.
Lõiked pärit "ANNA" käsitööajakirjast. November 1993 aasta.
Õue mineku ootuses.
Kuna kerge vihmasabin, siis ikka vihmavarjuga.
Tagumik puhtaks ja tagasi tuppa.
Uute kohtumisteni!