Maibriti mohäärkampsun

 

Mõned nädalad tagasi kudusin varrastelt maha Maibriti mohäärkampsuni. Õigem oleks vist öelda õmblesin varrastelt maha, sest kudusin ülevalt alla ja soonikud lõpetasin lemmiku tubular cast-off võttega, kus varraste asemel kasutatakse sukanõela. 

Kuigi tegu on väga lihtsa raglaankampsuniga, kudusin selle siiski juhendi järgi, sest alati on ju asi detailides - kust algab V-kaelus, kui laiad on varrukad, kuidas varrukate ja kehaosa kahandused teha jne. 

Juhend pärineb taaskord Sandnes Garn ajakirjast DIY 2109 ja kampsuni nimi seal on Olive Jakke. 

Maibriti soov oli saada endale salveirohelist kampsunit ja juhuslikult just sellist tooni lõnga Woolyyarn lehel oligi. Nad müüvad Itaalia lõngatootjate jääke poolil ja kuni viimase ajani oli see minule teadaolevalt kõige soodsam koht, kust kvaliteetset mohääri-siidi lõnga osta. Paraku on ka nemad oma hindu tõstnud ja ka selle salveirohelise lõnga kvaliteet polnud parim (mitmes kohas oli siidiniidi pussakaid). Siiski on see soodsam valik, kui näiteks Knitting for Olive, kus on muidugi äärmiselt hõrgud toonid saadaval. 

Kudusin kampsuni kahekordsest mohääri-siidi lõngast (selline tavapärane 70% mohääri, 30% siidi koostis, 25 g/225 m) 3 mm varrastega. Arvestades minu kudumistihedust ja Maibriti soovi lohvaka kampsuni järele, valisin kolmanda suuruse. Mulle meeldis selle juhendi puhul, kuidas keha allosas ja varrukaotstes olid kahandused tehtud. Samuti oli "lohvakust" just parasjagu ja proportsioonid paigas. Tore on kududa, kui keegi on mõtlemise juba ära teinud :) Ise asju välja mõelda on ka tore, aga see on nagu eraldi tegevus, mida alati ei taha siis teha, kui kudumisisu peale tuleb :))

Hoiatasin Maibritti küll, et selle kampsuniga läheb aega, sest vardad ju nii peenikesed, aga tegelikult läks asi ludinal ja Maibrit on saanud kampsuniga juba mitu nädalat käia. 

Kui ma koon või õmblen midagi ja ütlen oma emale, et näe, tuli nii ilus välja, nagu oleks poest ostnud, siis ema alati hurjutab mind, et omatehtud asi ei saa iialgi masstootmises valminust kehvem olla ja sellised võrdlused kohe kuidagi ei sobi ehk et omatehtu on alati parem. Siiski on see minu jaoks võit, kui valminud ese on midagi sellist, mida ma poest hea meelega ostaksin. Boonuseks on alati parem materjal ja siis teatav uhkus omatehtud asja kandmisel. Nii võtan komplimendina ka seda, kui lapse sõbranna ütleb, et "kust sa said" ja "see oleks nagu Zarast ostetud" :) Minu hea laps toob komplimendid alati minuni :)

Fotod on küll mõned nädalad tagasi tehtud, aga tundub, et aeda veel niipea asja ei ole, nii et kudumine saab jätkuda :) Kuigi see taimede pikeerimine ja poputamine võtab oma aja. Aga puuvillane lõng on mul nüüd tellitud ja proovin ühe suvisema asja ikka ka valmis saada.  

Kui õmblemise mojo tuleb tagasi

Viimasel ajal olen ma nii palju (enda kohta) õmmelnud, et raske on blogis vastavat tempot hoida :)

Sest peale pikka õmblemispausi tuli mul lõpuks jälle õmblemisisu tagasi. Talvel tegin küll ühe kleidi, aga erilist õmblemisrõõmu ma ei tundnud. Kuna mul on aga varemgi selliseid perioode olnud, kus ma üldse õmmelda ei taha, siis teadsin, et ühel hetkel tuleb õmblemisrõõm jälle tagasi.

Kui aga kõik algusest peale ära rääkida, siis ma pean ikkagi kudumisest alustama. Kudusin eelmisel suvel endale kampsuni ja kuna see Maibritilegi hästi passis, siis hakkasin temale samasugust kuduma, lõngaks võtsin Katia Revive, mis on taaskasutatud materjalidest tehtud. Aga tuli sügis ja teised tööd ja kampsun jäi ootele, kuni ma ta sel kevadel ära lõpetasin. Passeosa tuli natuke liiga sügav, muidu enam-vähem ja sobib kleidi peal kandmiseks, mida oligi vaja.

Õmblemist alustasin Maibriti kleidiga, sest tema kasvab nii kiiresti, et kleidid kärisevad :)
Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, kui ema ütles, et ma ei peagi Burdast enam lastelõikeid vaatama, et täiskasvanute omade järgi saab nüüd mulle ka teha. See oli nii äge mu meelest. Ja nüüd tegin Maibritile ka esimese täiskasvanu lõike järgi kleidi!

Kõigepealt hakkasime kangast valima. Peale seda, kui olime kogu kleidiriide tagavara üle vaadanud ja tõdenud, et ei Maibritile sealt ükski kangas ei meeldi, pakkusin talle seda Atelier Brunette Moonstone kangast (netipoest). Mul endale on ostetud see tumerohelisel põhjal, aga Maibritile meeldis roosa. Mõtlesin, et parem teen talle sellise kleidi, mis talle endale väga meeldib, kui et üritan talle mõnda oma kapi kangast "maha müüa". Nii et andsin tellimuse sisse ja lisasin korvi ka ühe teise sama firma kanga endale, millest tuleb juttu allpool. Sest tegelikult ei meeldinud mulle oma tagavaradest ka enam pea ükski kleidikangas, mistõttu saatsin need Uuskasutuskeskusesse. Ma olen aru saanud, et neid kangaid, mis enam ei inspireeri, ei ole mõtet kapis hoida ega neist nö sunniviisiliselt õmmelda, sest muidu raiskad kapipinda või siis väärtuslikku õmblemisaega ja riidekapi ruumi, aga selga pole ikka midagi panna. Muidugi on kahju, aga maitse muutub ja kellelegi ikka mu kangad meeldivad :)

Lõike poolest meeldis talle Closet Case Patternsi "Kalle Shirtdress". Mul oli see lõige juba enda jaoks ostetud, nii et see läks ladusalt. Kuna see on väga populaarne kleit, siis oli Instagramis hulgaliselt ilusaid näiteid, nii et oli lihtne valida.
Kuna Maibriti mõõdud täielikult lõike kõige väiksema suurusega ei klappinud, siis tegin prooviõmblemise pluusi näol. Kangast krae ega katteriide jaoks ei jätkunud :) Aga lõige oli kenasti paras.

Ostsin kangast 1,3 meetrit, oma arust jube palju, aga üle jäi ainult üks väike kribal ja väljalõikamine oli paras tetris! Aga passe on ju topelt, lisaks krae, nööbiliist, mansetid. Ma lõiketootjate soovituste järgi kangast tavaliselt ei osta, sest mulle see lõiketetris täitsa meeldib :) See on nagu omaette väljakutse, et mida ühest kangast välja pigistada annab :) Aga peamiselt muidugi ei taha ma raha jääkide peale kulutada.

See Closet Case Patterns firma ehk siis Heather Lou, kes firma taga on, mulle väga-väga meeldib. Tema juhendid on väga põhjalikud, ta teeb igasugu kasulikke blogipostitusi, tutoriale, sewalonge jne. Ja kuigi ma nuputaks ka ise välja, et kuidas ja mis järjekorras asju õmmelda, sest nii ma ju olen ema poolt välja õpetatud, on ikka jube mõnus õmmelda vahel nii, et lihtsalt õmbled ja ei pea mõtlema, keegi on juba sinu eest ära mõelnud :)
Õmblemise taustaks olen ma viimasel ajal kuulanud podcasti nimega Love To Sew. Ma olen seda kuulates küll nutnud (üks kord), küll naernud (väga palju), aga enamasti tundnud seda tohtult mõnusat äratundmisrõõmu, kui inimesed oskavad kõiki sinu õmblemistundeid sõnadesse panna. Seda podcasti juhivad kaks naist, kes on lihtsalt nii lahedad ja nad intervjueerivad tihti kõiki neid toredaid inimesi, kes inglisekeelses õmblemismaailmas tuntud on. Ja vahel, kui mõne külalise nimi mulle midagi ei ütle või kui teema algul külmaks jätab, ei ole ma siiani veel üheski episoodis pettunud. Selle sama Closet Case Patternsi omanikuga on podcast siin.

Koos Maibriti kleidiriidega tellsin ka endale kleidiriide. Siin tuleb mängu see tagurpidi loogika, et kuna postilulu on suur, siis on parem osta rohkem ja maksta kokkuvõttes rohkem :D

Aga see Atelier Brunette Stardust  kangas on mul südamel alates sellest, kui ta välja tuli. Nüüd on lisandunud veel roosa ja valge ja ohh.... tahaks kõike :) Sest täpid peavad just õiged olema. Sellised kaootilised, nagu taevatähed, mitte korrapäraselt paigutatud.  Need täpid on peale tikitud (neil on Insta story all lausa video, kuidas neid täppe tikitakse)

Lõike osas ma nuputasin kaua ja lõpuks tegin oma stampkleidi. Kehaosa on Burda 10/2011 ilma esiosa õmblusteta, alumine kleidiosa on neljakandiline tükk kanga laiuses ja taskud lisaks.
Kui Andres mulle pildid ära tegi, siis nägin alles, et kaelaaugu katteriie piilub välja :) Selliseid asju ta ei näe, aga samas on ta väga tubli allääre märkija :)

Vahepeal ma õmblesin Sandrile ka püksid, aga unustasin neid pildistada lasta. Loodetavasti siis järgmisel korral.

Aga siis asusin omale jakki õmblema. Mul on tegelikult vaja just jakke, pükse ja pluuse teha, aga millegipärast tahan ma muudkui kleite õmmelda. 

 Kõige rohkem oleks mul vaja jakki, mida kleidiga kanda ja seda õiget tegumoodi pole ma veel leidnud, aga nüüd tegin ühe pükstega kantava jaki. Kanga ostsin Kangastuudio allahindluselt, see on 100% puuvill, pealt must, seest pleegitamata valge.

Lõige on Republique du Chiffon Nicole, mille ma sain ükskord kauba peale. Seal on ta tepitud jakina, mis mulle ka meeldib, aga see kangas on kenam teppimata, sest ta on nii  paks. Tegin ühe numbri väiksema, kui ma mõõtude poolest olen ja tuli selline väga paras.

Kõige rohkem meeldib mulle aga jaki pahem pool. Otsustasin kõik õmblusvarud kantida ja taskukoti kangaks võtsin ühe kribala, mille ma Pariisi kangapoest ostsin. Seda oligi pikkuses nii palju, et taskukotid tulid täpselt välja. Kinniseks õmblesin Karnaluksist ostetud trukid.

Siis otsustasin nö vajalike õmblemistega jätkata ja hakkasin pükse õmblema. Tundub, et ma olen nüüdseks piisavalt palju laiu kukekaid pükse Instagramis näinud, sest alles mõni aeg tagasi tundusid need mulle ikka nii imelikud, nüüd aga just need õiged :) Nii et otsustasin siis järgi proovida True Biase ülipopulaarse Lander Pants lõike. 

Tegin prooviõmblemise flanellist, et pidžaamapüksteks ju ikka sobib. Istus kohe täitsa hästi ja otsustasin siis õigest riidest õmmelda. Aga ei tea kas sellest, et kangas oli teistsugune või et mul polnud proovipükstel värvlit, minu õigest riidest (must stretš linane) püksid lotendasid tagant koledasti. Kui ma neid valesid kortse guugeldasin, arvasin lõpuks, et ma pean tegema oma lõikele sellise asja nagu lameda tagumiku paranduse :))) Seejärel tegin jälle ühe proovipüksi ja siis lõpuks need, mis pildil. Noh, ega nad nüüd lõputööks ei sobiks, aga kuna ma olin just kuulandu seda sama ülalnimetatud podcasti, kus Heather rääkis, et ärge laske täiuseihalusel oma õmblemisleeki kustutada, siis ma mõltesin, et pigutasin küll ja paremini ma enam ei oska. Ja kuna eestvaatega olen rahul ja taha ma ju ei näe, siis mulle sobib. Ma olen sellest uuest siluetist ise üsna elevil, aga lastele teeb see nalja, sest laiade pükstega käisin ma viimati ikka väga ammu.

Kangas on pärit Abakhanist, nööbid Karnaluksist.

Ja siis tegin veel ühed laiad püksid.

Selle kanga ostsin hiljuti Tartu mnt. Abakhanist. See oli seal odavate rullikangaste riiulis, peale oli kirjutatud 100% polüester. Aga kui ma teda katsusin, siis oli ta linane mis linane. Küsisin siis müüjatelt üle  ja nemad vaatasid ka, et asi kahtlane, sest polüester ju ei kortsu. Ja nii nagu mul on varasemaltki selle poe müüjatega superhäid kogemusi olnud, ei pidanud seegi kord pettuma. Müüja läks tagaruumidesse põlemiskatset tegema. Ja tuli tagasi teatega, et kõik põles kena leegiga tuhaks, plasiktompu ei jäänud ja andis mulle tuhkagi nuusutada :) Ägedad müüjad seal Tartu mnt Abakhanis ikka!

 Ja kuna see paks ja raske linane kangas (sest puuvill ta pole) oli 4.90, võtsin kohe 3 meetrit. Ja nüüd on mul pool veel üle :)

Lõike võtsin juuni 2018 Burdast, seal olid need püksid ühes tükis ülemise osaga ja kummiga. Mina tahtsin värvlit, nii et tegin taha sissevõtuvoldi ja ette taskud. Burda lõiked istuvad mulle üldiselt kõige paremini või on see sellest, et ma olen enamus asju just Burda lõligete järgi õmmelnud :)

Vahepeal on veel üsna mitu asja valmis saanud, aga kuna pilte veel pole, siis need jäävad järgmiseks korraks. 

Mekkotehdase uus raamat, õmmeldusi sellest ning Sandri uued püksid

Nii ilus kaanepilt!

Ühel ilusal juulikuu alguse päeval eelmisel aastal ootasime koos Maibritiga Raekoja kella all, et kokku fotograaf Krista Keltaneniga ning Mekkotehdase Kirsi ja Sunnaga. Pidime minema pildistama nende uue raamatu jaoks ja Maibrit oli üheks tüdrukuks, kelle seljas uut kleiti ja jakki pildistati. Mõned kuud varem oli Mekkotehdase-tiim mulle kirjutanud ja küsinud, et kas me oleksime nõus osalema :) Ma ei tea, kas üldse oleks võimalik, et keegi sellise asja peale "ei" võiks öelda?!

Krista arvas, et võiksime pildistada kuskil vanalinnas. Aga juulikuus vanalinnas on üsna rahvarohke ja nii ma olin pisut murelik, et kas me ikka niisama kõndides leiame vaikse kohakese, kus turiste pildile ei jääks. Aga nagu ikka, oskavad emad alati head nõu anda. Nii soovitas mu ema peale mu kõhkluste ärakuulamist ühte kindlat kohta vanalinnas, kus on "alati väga vaikne". Nimelt Väike-Kloostri, Suur-Kloostri, Gümnaasiumi ja Kooli tänavad. Ja tõepoolest oli seal täiesti inimtühi, kui samal ajal popimatel tänavatel tuli peaaegu et külg ees liikuda, sest oli ilus suvepäev ja rahvast murdu. Meie vaikses nurgakeses jalutas vaid üks suur kajakas ja üks kiisu tuli aknale, kui Maibrit seal all pildile jäi :)

Maibrit sai omanimelise kleidi :) 

Krista Keltanen Maibritti pildistamas.

Ja täiesti juhuslikult leidsime sellise nurga, kus oli ka väike pingike.
Raamatu pealkiri on "Koolitüdrukute stiil" aga see, et me Günmaasiumi ja Kooli tänaval pildistasime oli samuti juhuslik, sest tänavanimesid mu ema ei maininud, need ma vaatasin alles nüüd järgi ja üks jäi ka pildile.

Tagasiteel läksime mööda Oleviste kirikust ja vaatasime, et väga ilus "taust". Tegime tiiru ümber kiriku ja leidsime ka värava, kust sisse sai. Minu meelest tulid seal veel kõige ilusamad pildid :) Ja nagu pildil näha, siis õpetab Krista nii kenasti Maibritti, et kuidas võiks seelikuga teha :) Üldse on Krista nii sõbralik ja soe inimene, et tema piltidele ei saa vist keegi mossis näoga jääda. Meil Maibritiga oli koos Mekkotehdase inimestega nii tore päev, et mul oli pärast kohe nädal aega hea tuju :) Ja aitäh Kirsile ja Sunnale pildistatud kleidi ja jaki eest - Maibrit sai need kingituseks ja need olid tema lemmikriided aasta otsa! Kui küsisin, et mida ta selga tahab panna, siis ta ikka ütles, et soome-kleidi!

Ja polnudki muud, kui aastajagu oodata ja raamat oligi käes. Eelmises postituses kirjutasin, et nii lihtsalt see raamatu kättesaamine ei läinud, käisin vist neli korda raamatupoes, enne kui see lõpuks ka poodi oli jõudnud. Ja mul ikka vedas, et ma meie pere Soome-reisi veebruaris just sellele õigele nädalale, kui raamat ilmub, oskasin ajastada! Nüüdseks olen ma seda kordi-ja kordi algusest lõpuni lehitsenud, imetlenud, unistanud. Et mida kõike tahaks kohe õmmelda. 

Raamatus on pildil olevate tüdrukute jegginsite, seeliku, pusa, kampsuni, salli, mütsi ja poiste pusa (mis on sama, mis tüdrukute oma) lõiked

Üks mu lemmikfotosid sellest raamatust.

Maibritile tegin selle pluusi, ainult et nats pikema.

Raamatus on ka kudumisjuhendeid. 

Selle pusa ma tahaks teha nii Maibritile kui endale.

Need pildid peaks olema ka Eestis tehtud.

Kes tunneb koha ära? Ma pole küll üle küsinud, aga ma arvan, et Palmses.

Ma arvan, et see ilus tüdruk on Krista tütar :)

Mulle väga meeldib, et raamatus on päris mitu juhendit-nippi, kuidas riideid üsna lihtsate võtetega ägedamaks tuunida.

Natuke Pariisi.

Lõikelehed on nagu ikka, tagakaane küljes ümbrikus.

See raamat puhus uuesti lõkkele minu õmblemistuju. Suvise rohimise-marjakorjamise käigus oli õmblemine üsna unarusse jäänud, aga Soomest koju jõudes asusin kohe kangaid ja lõikeid valima.

Alustuseks tegin Maibritile kleidi Poppari plulusi lõike järgi.

Selle laigulise kanga olin juba varem Abakhanist Maibriti jaoks ostnud, sest talle hirmsasti selline meeldib. Algul ma mõtlesin, et ehk selline kangas ja lõige kokku ei sobi, aga nüüd vaatan, et kangas võtabki natuke magusust maha. 

Mekkotehdase asju iseloomustavad minu meelest alati pisikesed, aga eriti armsad detailid. Selle kleidi kirsiks on see lips mu meelest.

Kuna Maibrit on meil "keskmisest" palju peenem, siis on poest üsna raske talle pükse leida. Ta ju tahab ka, et püksid oleks kitsad, aga siis on need talle lühikesed. Mis on aga pikkuselt parajad, on jälle laiad. Vahel on meil küll H&M-s näkanud, aga igavesti tüütu on seal viiteteist paari järjest proovida. Seetõttu olen ma vaat et kõige õnnelikum Mekkotehdase teksapüksi lõike üle. Võtsin lõike pikkusele 134, sest just selle suuruse puusaümbermõõt klappis Maibriti omaga. Pikkust panin kõvasti juurde, sest Maibrit on 146 cm. 

Kangas oli jälle Abakhanist, hästi veniv teksa. Kahjuks ei olnud raamatus seda ilusat taskumotiivi, mis raamatu pükstel on. Või ma ei leidnud üles. Nii ma siis ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et õmmelda taskutele Maibriti initsiaalid. Algul pidi tulema mõlemale taskule "M", aga kuna ma ei oska kahte asja ühtemoodi teha, siis tuli teisele "K". Ja mina pole süüdi, et tema initsiaalid kuulsa moelooja omaga samad on. Mina ei tahtnud siin küll mingit Adibassi teha :)

Aga lõige ise on superhea ja ma olen väga õnnelik, et nüüd saan Maibritile ise pükse vorpida. Kuna tegu on väga venivate ümber pükstega, ei ole seal ei lukku ega nööpi ja isegi mitte esitaskuid. Nii et kiired teha kah.

Ja lõpuks tegin ka Hyppy pluusi. Lisasin pikkust natuke juurde ja suuruse võtsin 140. Õmblemine läks väga kiiresti, masinaid seadistasin kauem, kui õmblesin. Kangas on jälle Abakhanist, koostist ei oskagi öelda. Selline kahtlaselt pehme, et võiks olla mingi sünteetika, samas kortsub ja kerge on maha triikida, nagu oleks jälle puuvill või viskoos. Hästi langeb ka. Triikimisel küll mingit sünteetika lõhna ei tulnud, nii et panustan puuvillale/viskoosile :)

Minu arvates on see raamat kõige parem Mekkotehdase raamatutest, sest põhimõtteliselt saab sealt terve garderoobi õmmelda. Ja lõikeid on nii poistele kui tüdrukutele. Kuna lõiked on kuni 170 cm-le, siis saan sealt endalegi õmmelda, vähemalt ülemisi otsi. Maibrit tahab väga et ma talle ka trennikoti sealt raamatust teen, kogun selleks veel vaimujõudu :)

Ja kuna Maibritile sai mitu asja tehtud, siis tegin ka Sandrile uued püksid. Nende lõige on Burdast 3/2013. Kangas on taaskord Abakhanist, selline väga pehme, paks ja veniv puuvill, natuke sametine. Võtsin lõike 134 cm, Sander on muidu 140, ja lisasin pikkust juurde, sest just see suurus tundus laiuselt paras ja oligi. Midagi ma lõike juures ei muutnud peale esitaskute voodri. Teksaõmblemise nippe sain Craftsy kursuselt "Sewing Designer Jeans". 

Sander on eriti rahul, et püksid venivad nii palju, et saaks isegi spagaati teha, kui tahaks :)