Lapsepõlve lõpp

Kolmas poeg ei mahtunud pihku ära :).Miks lapsepõlve lõpp...sest minu ülitragi Ups emme oli kasutanud isasega koos oleku aega igati ära ja täna kuulsime puurist jubedat hädakisa.Jassugi jooksis käbedalt kohale ja mis me nägime?Emme möllas heinast ja karvadest pesa teha.UUESTI.Ehk ma ei olnud saanud isast vahetult peale poegimist kätte ja nad tegid mul küülikuvallatusi edasi...Kuna karva oli vähe, siis proovis ta ka poegade seljast midagi juurde saada, nood aga protesteerisid selle peale kõva kiljumisega ja pagesid heinasõime peitu.Tõin toast villa juurde ja see võeti tänulikult vastu ja pandi pessa paika.Ega suurt aega enam kulunudki, kui pesas vonklesid 5-6 väikest valget vorstikest.Kolmele kuu vanusele titele jõudis aga kätte lapsepõlve lõpp ja edasi algab iseseisev elu.Ma nüüd ei teagi, kui palju mul neid küülikuid on, igatahes puure on jälle puudu.Üks, millest mul vist kunagi puudu ei ole, on uudised.
Veel üks naljakas seik, õigemini on see pigem raudkärbse tagajärg...seda rohtu ei taha lõppvillas lammastele selga panna, kuna lambad on hullult karvased ja kardetavasti ei jõua see rohi päris kohale, siis ootan....aga, kohates ühel õhtul karjamaal maalammast, kes marssis mulle vasu nagu vana sinihabe, siis peale nelja õhtupoolikut, mil ma tegelesin villa kiskumisega maalamba hammaste vahelt, otsustasin kasvõi maalamba ära mürgitada, eks hiljem tuleb uuesti teha.Sest päris igal õhtul ma ka ei taha käia tal hambaid puhastamas, jäär selja taga ähvardamas ja vill nagu Kalevi näts hammaste küljes kinni.

Soovahetus

Minul ikka juhtub :P.
Paigutasin mingi aeg neid selle aasta väikseid angoora poegi laiali puuridessse ja kuna hetkel on küülikla ehitusjärgus, sellest johtuvalt vaevlen puuride nappuse käes, siis olude sunnil elavad mul neist kevadisetest paaritustest kolm paari küülikuid kahekesi puurides.Emased kludistavad nagu kaks vanadtürukut kohvitassi taga, aga vot selle ühe paari isastega on probleem.Vaatasin viimase pügamise aeg, et üks neist on hirmsasti "kollaseks" triibutatud, et aitab naljast, pean need rajakad lahti paigutama.Täna oli rohkem aega ja millegi sunnil kummardasin nende isaste puuri ees sügavamalt....ja siis kummardasin veel sügavamalt, sest  kahtlaselst palju oli seda villa seal kiskumise tagajärjeks.Ühesõnaga, toimus väike soovahetus ja üks isastest osutus reetulikult emaseks.Ja edasi, teate küll, "väiksed tantsud ja tšikibrikid".Sellest valgest villakuhjast leidsin kolm väikest paljast vorstikest mõnusalt magamas.Õnneks oli tegu erivanematest "isastega", seega õnneks jäi verepilastus ära...mis oleks võinud vabalt juhtuda.Sellised üllatused meil.

Kuraditosin täna ja homme

 Täna töölt tulles teadsin, et kodus on ootamas X arv teisele pügamisele tulevaid küülikuid.Meelega ei vaadanud, MITU.Neid titekaid on nii paha lõigata, vill on nagu vatt, nüsi ja nüsi, maha ei saa.Lisaks on need Ööri järglased paganama tiheda villaga ja lõpuks hakkas käsi juba krampi minema.Õnneks oli elekter ära, seega mida a hing ikka teed, eksole.Kui lõpetasin, siis lugesin kokku, et tänane "saak" oli 13 küülikut.Mis on tegelikult nats palju ühte õhtupoolikusse.Kõige krooniks oli viimane küülik üks poistest, kes on kahekesi koos puuris ja noh, valge see elukas küll polnud, selg oli puhta kusega koos :P.Prügikotti see vill läks ja nagu sellest vähe, kargas see loll loom esmalt suurde villakasti  ja sealt edasi prügikotti, ühesõnaga koridoris oleks nagu keegi koiliblikad lahti lasknud, villakiud aina hõljusid ja hõljusid.
Pildil üks Ööri tüdrukutest, võiks suurem olla kehast aga kui preilid ei söö,siis nad seda ei tee mitte.Paku või pipstükki.

...ega ma siia kivi otsa ei jää...
Homme on veel sama palju küülikuid ootel.

Kasvataja v. aretaja

Olen selle peale ennegi põgusalt mõtteid mõlgutanud ja ega ma neil mõistetel suurt vahet teha ei oskagi.Küll aga olen selle 2,5 aastastase angoorade pidamise jooksul jõudnud mõtlema hakata, kui palju aega ja kogemust on vaja, enne kui sa hakkad hoomama, millised loomad on heade näitajatega, milliseid tasub paaritada, mis paarid annavad kõige paremaid tulemusi.Siiani on meeles see , kui ühte nägu nad olid siis, kui me nad koju tõime.Täna võin juba poegade järgi , ilma puurkaardita öelda, kes kelle järglane on.Plaan oli minna Rootsi koolitusele ja mitte siis ketruskoolitusele , vaid just küüliku välimiku suhtes õpet saama, kahjuks sellel aastal ei jaksa ja ei jõua.Unistus oleks väljaspoole Eestit minna näitusele aga selleks peab olema aeg küps ja sündinud ka väärilised isendid, kellega minna nii kaugele.Lootust hakkab vaikselt tekkima, sest meie Taani isane annab vähemalt villakasvataja mõiste väga kõrge villasaagikusega järglaseid.Nimelt pügasin eile kaks Ööri tüdrukut ära ja saagikuselt annavad nad juba praegu (5 kuusetena) silmad ette minu paljudele vanadele küülikutele.Lisaks on kaal ka läinud enne pügamist korda.Mis ühtepidi teeb rõõmsaks ja teistpidi kurvaks, ehk siit maalt hakkabki "tööle" see aretaja sündroom, kas pidada kolme kehva küülikut, või ühte head? Majanduslikus mõttes pole ju küsimust.Õnneks on mul tekkinud lauta piisava suurusega populatsioon, ka eri liinidega, et üldse oleks võimalik valida.Väga raske on aga teha valikuid paari isendiga farmis.ee võtab nii aega kui resursse.
Kripeldama hakkas see teema laadal ühe küülikukasvatajaga rääkides, kes kahtles, kas ta näitusele toob oma loomad, just nn. "hävitava" kriitika hirmus.Võibolla olen sinisilmne, aga sellised ülevaatused on mu meelest pigem kasvatajale endale ja sellel, kes võidab, pole tähtsust.Eesmärgiks on just kasvatajale suuna saamine ja ka hea näha, kust omale uusi loomi osta, sest kust sa muidu tead?:).Aga tööd enda kallal teha tuleb, muidu toimub tagasiminek.Kogu see jutt siis ikkagi pigem aretaja seisukohast, sest lemmiku pidamisel pole sellistel asjadel tähtsust, saab sealt 50 grammi villa vähem, ei oma erilist draagikat.
Kogu selle "hala" resümee, kui lihtne tundus mulle 2 aastat tagasi küülikufarmi pidamine ja kui keeruliseks on see osutunud tänaseks.Esimesel aastal lahendad söödaprobleeme , saad nendega ühele poole, kui hakkad nägema loomade erinevusi, keda kellega kokku panna, mis sealt tuleb ja mida vältida.Ehk ma ie arvan, et täna ma olen angoorade kasvataja aga tuleviks loodan tõusta ka aretajaks .

18

Terve nädal kummitas mõte, et nädalavahetusele jääb 18 angoora  poja pügamine.Lisaks kogu muule kambale, kes ka ennast just sellesse ajajärku olid sättinud ja peale 11. juunit on veel üht-teist pügamisele tulemas....see kisub vägisi juba liinitööks kätte , kas neid on lihtsalt nii palju juba, või on kokkusattumus pügamisaegadega, selle üle peab veel mõtlema.Elustiil, nagu ma kuskil huumoriga märkisin, kipub teoks saama, kui keegi küsib, millega sa hetkel tegeled, siis pikemalt mõtlemata on kolm vastust, roogin puure, pügan küülikuid või ketran angoora villa lõngaks.Kõik muud pudulojused, nagu kanad ja lambad jäävad möödaminemiste tegemistesse.Nali naljaks, aga elu teeb juba ise vaikselt korrektuure, ehk lisaks muule kalendrile on mul pügamisekalender käepärast, et teaks ka sellega arvestada.
Niisiis alustasin hommikul pügamist ja mina pügan esimest korda kahekuuseid poegi.Sest nii paraneb söögiisu ,ainevahetus.Katsun seda kiiresti teha, et loomad võimalikult vähe stressaksid, seega pügamiskvaliteet ja vill pole esmatähtsad.Panin täna ka paar poega kaalule ja nagu silmgi arvas, nii on nad kenasti kaalus, ehk kahe kuused pojad kaalusid ca 2,3 kg, mõni ka vähem, oleneb peakonna suurusest.Mis igati hea tulemus, vähemalt minu enda jaoks küll.Sattusin lugema ühe norra angoora kasvataja arvamust, kus ta kirjutab täpselt minu mõtet, sööda seisukohast.Ehk pole olemas 100 % õiget sööta, vaid kasvataja ise leiab need õige mixid ja kogused, ka mainis ta ära, et paljal küülikusöödal see asi ei toimi.Viimane märkus andis ka mulle jõudu juurde, et ma pole tagurlane ja ei aja ilmaasjata kiusu, vaid sellel on oma põhjus.Eks see tule läbi kaotuste ja kogumuste.Kes viitsib mõelda, eks see otsib ja leiab ka oma tee.
Ja veel otsin ma intensiivselt villa ketruse võimalusi.See teeb ühtviisi kurvaks ja naljakas on ka natuke.Kui need villavabrikud ei maksaks sellist roppu raha, siis ostaks omale ühe sellise hoovi peale:P

Valged kähmikud

Küülikuteks vara nimetada , nädalavahetusel hakkan pügama :)

Selle aasta pisikesed angoorad.

 Pildil 20  päeva vanused angoora pojad.
Kaks pesakonda on täpselt samasugused, aga peale selle neliku pildistamist, kus ma vaheldumisi viskasin fotoka käest, et rabada kinni mõnest valgest karvakerast, võttis ära igasuguse pildistamise isu :)Antud pildilgi on üks väike sell juba tagasiteel korvi.
Tööpäevad kiskusid eelmisel nädalal sinna kesköötunni ligidale ja nii sain vaid öhtul hilja korraks silma rõõmustada ja konstateerida fakti, et küll need küülikulapsed kasvavad kiiresti ja kui hullu kombel tööd edasi rabada, vahib mulle varsti puuritäis suuri angoorasid vastu :)).Ja kui on kiire, siis igal rindel.Nimelt oli üle 30 küüliku ka pügada vaja, need jaotasin kolme ossa ja täna pügasin neli viimast...enne, kui  maikuus uuete järjekord tuleb.
 Kudumismasina koolitusel oli ka laupäeval viimane kord, natuke kahju ta nüüd on aga teistpidi hurraa, laupäevad on "vabad".Masin on nurgas, üks sall peal ja ehk jõuan ka natuke puudu jäänud lõnga teha.Mõtted, mida kududa, mul liiguvad, aga see va vana kere ei tule mitte järgi.Eks selles on süüdi ka kevad,  lillepeenrad sai üle käidud, hoov on riisutud aga tuhat tööd ootab tegemist.Õnneks said viimased lambad ka eile kõrvamärgid ja ussikuuri tegin ka ära.Viimane tegevus viis mõttele, et üks korralik lambakavataja peaks olema "lambakaalus", et nad lihtsalt pühivad mu tee pealt eest.Eile näitas kaal esimest korda 69, 5 kg, ehk kui mul õnnestub veel 1,5 kg maha saada, olen alates uuest aastats langetanud kaalu summaraarselt 10 kilo.

Beebid magamas

Täna küülikuid söötes leidsin meie Zeena pesa pealt lahti :).Oli see nüüd nii sellpärast, et mamma on kogenematu või tuulutati magamistuba, mine võta kinni.Igatahes kaks teist pesa on kindlalt heintega kinni mätsitud.Üks Zeena poegadest kooserdas ka pesast välja korraks, naljakalt kõrgete jalgadega nagu  konnapoeg, aga ruttu keerati pea pesa suunda ja poeti põhku tagasi.Tundub nii, et pesades on ca 4-5 poega, mis on tegelikult hea, see viib edasi mõttele, et varsti peab hakkama mõtlema uute puuride tegemisele.Mis pole mitte lihtne ülesanne :P
Angoorade arv hakkab vaikselt liginema 65 isendile.

Silvial pojad

Täna hommikul olid ka Silvial pisikesed angoora lapsed pesas :))

Grum ja Spica

Viimasel nädalal ma pole muud saanud teha, kui järjekindlalt küülikuid pügada.Kuna see asi kipub jääma hilisõhtusse, siis on need elukad juba "üles ärganud" ja eriliselt aktiivsed, mis ei ole hea pügaja tervisele, ehk käed on tänaseks rohkem lõhki kistud, kui  peaks.Ja tõsi on see, et mida rohkem küülikut nässerdad, seda vastikum on teda pügada.Vähemalt Grum tegi viimase küülikuna mul elu kibedaks.
Aga ülemisel pildil Spica.Vill on tal nagu oleks küülik Jõuluvana kombel korstnast läbi käinud küpsiseid ja piima joomas, noh, selline tahmane.Alt poolt tuleb varjnudiga valget ja villa otsad on tumedad.Tundub nii, et kasvades muutub ka villa värv.See oli esimene lõige, mis lõngaks kõlbab ja kohe, kui lõpetan oma kiired asjad, nii teen selle villa lõngaks, põnev on teada,milline tuleb.Loom ise ei ole kõige suuremat tüüpi, tundub nii, et osad ongi tüübilt väiksemad.
Teine väviline oli täna Grum.

Temast on kasvanud arestatav peletis, palju villa seljas , kõrvad karvased ja päkaalused ka, mis võiks vähem karvasemad olla.Üldse hakkab mul vaikselt tekkima pilt ette, milline on hea pügamise küülik ja millisega on mõtekas eputada, aga pügada pole ta mõistlik.Grumilt tuli imelist helehalli villa ja kasvult on ta Spicast suurem.Pildile oli neid järjekordselt vilets saada, tunduvad nagu 1,5 kilosed julgad.Ometi ei mahu nad juba sülle ära, et oleks pügamise ajal põlvepikendusi vaja :)
Grum "lahti tõmmatuna"

Ja eile/täna paaritasin Babe uue isase Ööriga ära.Poiss oli hirmus hakkamist täis ja võttis eest, tagant ja külje pealt, emasel olid eile igatahes oma mõtted veel peas, sest Babe heitis lausa selili (päris naljakas, ma pole näinud selili küülikut), no aga täna nad kludistasid natuke ja pärast mõmisesid mõlemad.Ehk siis ka tulemuslikult.
Lambauudistest niipalju, et meie kolm utetalle (must rootslane ja kaks maalamba talle) on broneeritud.:)

Öör.

No nii, see ongi üks uudis, mida ma "salatsesin".Saage siis tuttavaks meie uue pere liikmega, Taanist tulnud isase angoora küülikuga. Nagu ma aru sain, siis nime tal pole ja täna hommikul torkas pähe , et mis oleks, kui paneks Taani rahaühiku, ehk ÖÖR nimeks.
Aga poiss ise on vahva, rootsi küülikutega sarnane, ometi erinev.Villa on rohkem, pea kuju on suurem, näha on, et vennikest on hellitatud, sest inimkätt ta ei pelga.Kooserdas toas mõnuga ringi.Ei saa märkimata jätta muidugi meie "vastuvõtu komiteed", nimega Peedu, kes peale mõningast juurdelmist lajatas pesuehtsa kõrvakiilu Öörile piki kõrvu ära.

Täpselt sama tegi ta ka Jassule, millel on kassi suhtes ebameeldivad tagajärjed, Jassu nimelt ei unusta seda mitte üks teps.
Päris paljaks ei julgenud poissi pügada, selja pealt vaid ja kampsun seljas, kolis ta õue puuri elama.Toiduvalikut on ka hea jälgida, kaera see taanlane ei söö....küll aga pistab pirtsutamata pintslisse graanuli, banaani, ananassi, leiva ,saia, porgandi.Heina ikka ka õnneks.

Ja eriline tänu Dianale, tänu kellele see poiss meieni jõudis :)
Ja ei saa ka mainimata jätta, kui suur tähtsus on ühe kasvataja jaoks hea aretusmaterjali omamine, ehk see on pool eeldusest heaks järelkasvuks.Õnneks on Eestsi võimalik näitusel enda kasvatamise suunda kontrollida, mis teeb küülikukasvatamise tõeliselt nauditavaks.Ja angooradest on tõesti saamas minu "elu".Tegelikult pakatan praegu õnnetundest...:))

Draco

Draco läks uude koju, mingu sul hästi sõbrake!

Angoorad veebruaris

 Nectar pidi ootama nädala pügamisega, sest ega ühes "töötavas" angoora farmis , kus küülikud on pidevas pügamises, polegi seda atraktiivset, täiskarvas looma niisama päevapealt leida.Saime siis pildid tehtud, kui hakkasin pügama Navigaatorit ja mis selgus, et käärid olid lõpuks nüriks läinud.Nii ootasingi veel ühe päeva, et saaks käärid teritatud, täna võtsin Nectari ette.Ütlen ausalt, ei julgenud teda kaalule panna, sest juba süles tundud ta üle mõistuse raske ja suur.Peab vist söötma natuke kitsima käega.
Nectar peale pügamist

 Pügatud sai ka Taku, kes oli vaatamisväärsus ise (ei hakanud pildiga šokeerima), aga ta oli suutnud oma pea kollaseks nühkida ja suur pultsakas oli ka peas nagu kroon)

Ja Capella oli samuti järjekorras, läks temalgi kergemaks.Naisterahvale omaselt oli ta mõnusalt puhas ja haritud daam.Vahepeal oli Jassugi tuppa tulnud, küülikutest on tal ausalt öeldes täiesti ükskõik.

Huvi pärast võtsin kella pealt aega ja küüliku pügamine võtab nüüd vaid ca 15-20 minutit aega:)

Kaks halli siia lumisesse külma ilma.

Pole ammu pilte teinud küülikutest ja ega see tänanegi päev suurt selleks kõlvanud, sest jube külm on väljas ja päikest ka oli näpu otsaga.Aga pildil on Grum, kes oma kõrvadega võib varsti õhku tõusta.

 MONA LISA

Ja üks meie viimase pesakonna emastest, sündunud 13 oktoober 2011, kui kaks venda ja õde on faktiliselt ühte nägu, siis temal olid näos karvad juba üsna väiksena kerge liialdusena :).Kõrvad veel paljad, aga küll need karvad ka sinna kasvavad.Kuidas tal selle naeratusega on, seda veel ei tea.

Ikka pügan....

See pilt on kõige iseloomulikum, kuidas näevad välja minu õdusad õhtupoolikud.Pildil olev küülik oli vist järjekorras 20-nes...seda villapilve ja ka "šokolaadikomme" jagub iga kord harjaga kokku lükkamiseks.Nüüd on mul nädalane puhkepaus, enne kui järgmised elukad tulevad pügamisele.Tükk tegu oli kampsunitega, sest farmi kasvades on nendest olemasolevatest puudus kätte tulnud.Eile panin ühele kössitajale veel teisegi kampsiku peale ja täna hommikul tervitas mind juba küünlas seisev küülik, kes ei jõua oma söögiportsu kuidagi ära oodata.Seda, et pagana külm on, ei pea vist praegu ühelegi loomapidajale mainima...eile tühjendasin küülikute joogitopsid jääst, neist 50- nest jääkamakast võib varsti jääskulptuuri ehitada...küünal põlema ja voila.Õnneks on küülikud niipalju mõistlikud, et tulevad kohe jooma, kui ma väikse kastekannuga neile jao pärast vett panen.Ise naeran, et näe, nagu küülikuaednik...kastad lilli ja nad kasvavad.
Täna lõpetasin aga ühe edeva küüliku kampsuni, nagu nukuriideid kooks...

Lõng on kedratud angoora ja gotlandi lambavill ning teise lõngana jookseb kõrval koeravillast lõng.
Kampsun alt poolt vaadates, jala augud siis uue moe järgi püstisena, mitte nagu kinda pöidlaaugu stiilis ja tundub, et küülikule meeldis ka sellisena rohkem.

 Väiksed pärlid ka peale, selja peale need jänese hambad ei ulatu :)

Lammaste uudiseid ikka pole.Täna kiikasin kiiruga lambakaamerast ja ahmisin õhku, pruun vana rootslane oleks nagi üksi heinapaki keresse vitsutanud, lösutas magada, kere kahte lehte laiali ja tagajalg nagu mootorrattal tugijalana toeks sirutatud.Kuna heinad on minu poole ja 99 % ajast näen ma lammaste pead, mitte tagumikku, siis peaks ükspäev kätte võtma ja üle aia sabaaluseid minema lähemalt takseerima.

Tagasiside

Ma kohe pean jagama :)Mäletate, küüliku näitusel "rööviti vägivaldselt"(no olgu, osteti tegelikult) minu käest Läti küüliku kasvata poolt üks isastest angooradest ja NIIIIi kahju, kui mul polnud, uude koju ta läks.Täna mul polegi enam nii kahju, vaid süda hõiskab sees, sest kasvataja ikka kirjutab mulle ja tema blogi lugedes on tunda, et tegu on oma ala fanaatikuga.Täna potsatas mulle meilboksi kiri, kus ta kirjutab, et Oskar elab tal toas ja käitub nagu viisakale härrasmehele kohane, ehk asjal käiakse vaid selleks ette nähtud kohas.Et nad on üliõnnelikud.No pagan võtaks, mida üks kasvataja ihkab rohkemat soovida (olgu, et ma tooks enda omad kõik tuppa, pole mul õnnestunud teist poolt selles küsimuses veel murda icc), aga et Oskar on kogu sellest küülikute hulgast suutnud endale vallutada eliitseisuse, no lihtsalt lahe!
Oskar aknalaual aega veetmas :)

Kampsuni hooaeg

Nagu "zakon podlasti" on mul suuremal osal küülikutel jõudnud kätte pügamise aeg.Ja külmakraade lubab sinna 30 -neni välja.Hakkasin revideerima oma kampsunite varusid ja pidin tõdema, et vanade varudega enam välja ei vea.Liiga palju tuleb korraga riidesse panna.Osad vanad olid ka lõike poolest vanad, väiksed ja osadele olid küülikud 1:0 ära teinud.Nii harutasingi kaks vildistunud kampsunit üles, varukatest sai neli küüliku kampsikut ja kerest jagus ka omajagu.Kudusin  ühe suurema juurde ja tegin selle kudumi natuke teistmoodi.Alustan ikka pea poolt ringselt, eriti pikalt ei koo ja kui ma vanasti tegin esikäppade kohad sisse kinda pöidlaugu meetodil, siis nüüd hakkasin mõtlema, et sedapidi auk ei ole loomale anatoomiliselt õige.Kudusingi siis sinna käpaukudeni ja edasi eraldi kõhualuse osa ja selja osa 8-10 cm, siis ühendasin uuesti ringiks kokku ja lasin kuni kõhu lõpuni edasi.Siis lõpetasin kõhualuse ära ja kudusin vaid selja osa sabani välja.Homme on veel 4 elukat pügada, siis veel kolm ja siis veel...aga nemad jäävad juba veebruari lõpu poole.
Veel üks suure küüliku kampsun, lõng on koeravillast  vokilõng, kerge ja soe...kahjuks ei jaksa ma neile kõiki selliseid teha :)

Ja küülikute joogivee külmumise hooaeg on ka täiega käes.Õnneks olen ostnud plekk kausid, mis on väljapoole kumerad, piisab ,kui kopsan vastu põrandat , või viskan korraks sooja vee ämbrisse ja jää tuleb lahti.Seda siis ,kui kauss on pilgeni jääd täis.Aga muidu käin kaks korda päevas jootmas ja kallan tulist vett solksu kaussi, nii sulatab jääd ja loomad saavad  juua.Liiga kuuma vett neile totakatele ka ei või panna, sest kohe on nad joomas ja siis ei jõua seda läkastamist ära kuulata :)
Hoian hinge kinni, et lambad kannataks selle pudenemisega veebruari keskele, sest praegu on laut ikka pisikeste jaoks liiga külm.Peangi tegema vaheseina vahele ja need tiined uted eraldi panema, mölisevad juba liiga valjusti mu kallal, ju hakkavad tited kõhus oma lõivu võtma :)

Sõimerühm ja edasi jõudnud.

Ma ei jõua seda aega ära oodata, millal mul laut on täis suuri küülikuid, mitte väikseid karvapõnne.Pügad ja näed vaeva, aga tulemus ikka null, ehk head korralikku villa ikka pole.See vähene, mis suurtelt tuleb, ei ole mainimist väärt.
Täna töölt koju sõites mõlkus vaid üks mõte,kaks ja neli.Ehk kaks teisemelist DILI ja MOORITS, ning neli titekat, ehk MONA LISA, LOTA, DRACO JA DINGO vajavad pügamist.Kuna mul käärid vajavad teritamist, mida kõike mul lisaks sellele veel vaja teha on ja mileni ma mitte ei jõua, siis lähtudes sellest, et pean nüride kääridega neid titevillaga peletisi pügama, pani kerge vapruse värina mööda selgroogu alla jooksma.Aga, elu tahab elamist ja Dili ja Moorits tulid koos tuppa.Miks koos?Aga sellepärast, et mul on käimas üks lahe eksperiment, nimelt on tegu kahe vennakesega ja kuskilt targast interneti lehelt lugesin, et kaks angoora isast võivad rõõmsalt ühes puuris elada.No vaatame.Kui neid rohkem on, siis igatahes läheb andmiseks ja uhkeid villatuuste lendab.Tänaseni kludistavad aga kaks vennakest vägagi sõbralikult .Kui nii edasi läheb, pean nad suuremasse puuri sokutama.Miks ma nad koos ema juurest lahutasin, siis olid kuidagi sellise "õnnetud" ja nii jäidki.
DILI- enne pügamist

 

Moorits

 Ja väiksed mustad tšortikud, enne ja pärast pügamist : Draco, Dingo, Mona Lisa ja Lota

Neli musta mereröövlit.

Täna piilus päike pilve tagant välja ja kasutasin juhust, et pildistada neid viimaseid nelja musta poega, kes 13 detsembril saavad 2 kuusteks .Pilte üles laadides avastasin, et olin selle neljanda hoopis kustutanud, aga ega erilist fantaasiat pole vaja rakendada, et ka teda ette kujutada :) Nimed juba mõlguvad, aga eks pügamisega selgub, palju meil siis tüdrukuid ja kui palju poisse on.